Navigation Menu+

Maire Sule mälestused

Treener Maire Sule mälestused

 

Tartu Olümpiareservide Spetsialiseeritud Korvpallikool avati  1. aprillil 1974. aastal.

Sulg-01

Ennetustöö ja lubade taotlemine algas 1971. aastal.  Korvpallikool loodi Tartu Laste ja Noorte Spordikooli korvpalliosakonna, TRÜ Spordiklubi Laste Spordikooli korvpalliosakonna, EPA Spordiklubi Laste Spordikooli poiste rühmade ja treenerite baasil. Korvpallikool avati nii tütarlastele kui poeglastele, vanuses 8 – 18 aastat.

Tartu Linna Laste Spordikoolist tulid treenerid Rita Sild, Aino Hein ja Eha Sügis. TRÜ Spordikoolist tulid treenerid Maire Sulg, Evi Merusk ja Villi Jukk. EPA Spordikoolist Arne Laos ja Harri Russak. Direktoriks kutsuti Rapla Spordikooli direktor Heino Leiten, kes paistis silma oma range hoiakuga ja nõudlikkusega alluvate suhtes. Peamisteks meetoditeks olid tihedad koosolekud, kus treenerid pidid aru andma oma tööst ja võistlustulemustest.

Kuna Turu tänava spordihoone oli ehitusjärgus, siis treenerid töötasid veel 1975. aasta jaanuari lõpuni kooli võimlates, endiselt EPA ja pisut ka TRÜ vanas võimlas. Võimlatunde jagus vähe, puudu oli ka pallidest ja muust varustusest. Kuna kõlava nimega Spordikool allus haridusosakonna ja Eesti ENSV haridusministri kaudu Moskvale, oli treenerite palk tavaspordikooli normist 15% kõrgem, samuti lubati kõigil töötada 1,5 koormusega. Palgatõus uues kohas oli märgatav.

Kui vaadata haridusosakonnas pedagoogide tasu siis ilma staažita kõrgema hariduseta treener-pedagoog sai 88 rubla kuus (normkoormus), 5 aastase staažiga 96 rubla, 10 aastase staažiga 105 rubla ja üle 10ne aastase staažiga 115 rubla. Kui nüüd korrutada need palgamäärad 1,5 koormusega ja liita 15 % spetsiaalset tasu, siis tuli kokku üsna hea töötasu haritlase kohta. Haritlase keskmine palk oligi 100-110 rubla. Vaid tööstustöölised, kaevurid ja lüpsjad said poole rohkem.

Turu tänavale ehitati kolme võimlaga spordihoonet Laste ja Noorte Spordikoolile, mis pidi valmima 1974. aasta 1. septembriks. Valmis aga hilinemisega 30. jaanuariks 1975. aastaks. Seni pidid treenerid ikka jooksma mööda erinevate koolide võimlaid pallikotid seljas. Võimalatunde nappis ja treeninguid viidi läbi ka aula ruumides.

Valmiv spordihoone oli mõeldud Tartu Laste ja Noorte Spordikoolile, kuna aga loodi eraldi üksusena korvpallikool, siis suurte raskuste ja lahkarvamustega saadi enda valdusesse siiski kõige suurem võimla, kus sees normaalmõõtmetega korvpalliväljak. Laste Spordikooli direktsioon eesotsas direktor Jüri Suijaga ei olnud tekkinud olukorraga rahul, sest neile jäid väiksemad võimlad võrkpalli, vehklemise ja võimlemise jaoks. Aga Tartu Täitevkomitee otsus oli selline ja direktor Jüri Suija pandi olukorraga leppima. Kuid kahe erineva üksuse direktorid jäid vihavaenlasteks ühe katuse all, sest spordihoone võitles välja Jüri Suija ja ta ei suutnud leppida, et suur võimla sai korvpallikoolile.

Korvpallikooli õppealajuhatajaks hääletati  Villi Jukk. Algul taheti kutsuda keegi võõras, aga kollektiiv oli vastu. Metoodik tuli kellegi soovitusel M. Härma Keskkoolist – Arno Juhasoo.

Uue hoone valmimist ootasime pikisilmi. Seni asus korvpallikooli kantselei praeguse Rüütli (endise 21. Juuni) tänava ja Raekoja platsi nurgal kullapoe vastas olevas majas 4. korrusel tillukeses toakeses. Seal peeti koosolekuid, täideti dokumente ja maksti töötasu.

Alates 74. aasta sügisest pidime õhtuti spordihoone ehitusel abitöödel käima. See oli raske, kui peale päevatööd pidid veel 2-3 tundi füüsilist tööd tegema. Lohutasime end aga sellega, et ehitasime justkui teist kodu omale, kus on head töötingimused nii meile kui ka õpilastele. Mõtlesime ka õpilastele uue riietuse välja – tumesinised pikad dressid, pükstel valge ja punane triip, tumesinised lühikesed dressid, särkidel kaenla alt allääreni lai oranž triip ja ees korvpallikooli embleem ning oranžid numbrid ees ja taga. Olid päris kenad. Uus varustus valmis koos uue majaga.

Spordihoone valmis 30. jaanuar 1975. aastal ja siis peeti kohe ka oma võistkondade vahel korvpallis avaturniir. Õhtul toimus kena bankett restoranis `Kaseke` Tähe tänavas, kus tänati ehitusmehi ja treenereid, kes ühiskondlikus korras abistasid ehitusel. Pakuti head sööki ja jooki, tantsiti orkestri saatel ning kõik olid õnnelikud.

Treeningtingimused paranesid uues hoones märgatavalt, saime suurendada treeningkoormust ja treenida suures võimlas. Treeningud olid ühes majas, treener ei pidanud enam mööda ilma jooksma. Võimlatunnid olid maksimaalselt kasutatud, sest koolid olid kahes vahetuses ja treeningud toimusid juba hommikul kella 8st alates. Vaid lõunatunnid olid vabad ja neid kasutasid kas asutused või harrastajad. Treeningpäev lõppes õhtul kell 21.30. Ka laupäeval ja pühapäeval olid kas treeningud või võistlused. Treeneril vedas, kui sai nädala sees ühe vaba päeva. Samas oli kõigi jaoks oluline tulemus, seega ei loetud isegi ületunde ja nende eest saamata tasu. Palgati ka üldfüüsilise ettevalmistuse treener (Neeme Pärn), kes siis vastavalt kas enne või pärast treeningut tegi koridoris veel jõu-, kiiruse- ja venitusharjutusi.

Korvpallikooli suvelaagrite kohtadeks said Haapsalu (vanemad rühmad), Tabivere (keskmised rühmad) ja Lähte (algajad). Kuna treeneritel oli tavaliselt 4 gruppi, siis oldi peaaegu terve suve laagrites. Korralist puhkust saime tavaliselt 15. mai – 15. juunini, osa puhkusest (kokku 42 päeva) läks laagri aega. Tööpäevad laagris olid pikad. Peale treeningute pidime hoolitsema ka laste vaba aja eest õhtuti, selleks tegime võistlusi, viktoriine, sportlikke mänge jne. Hommikul oli äratus kell 8.00, siis kerge jooks järve või mere äärde, ujumine või suplemine külmema ilma korral. Laagri vahetused olid pikad, 21-26 päeva. Lapsed pidasid ilusasti vastu, kuigi ei olnud telefone. Koduga suheldi Haapsalus olles kirja teel. Tabiveres ja Lähtel, käisid vanemad 1-2 korda laagri aja jooksul lastel külas. Laagrituusik maksis lapsevanemale vähe, 3-5 rubla, sest linn toetas iga last teatud summaga ja ka korvpallikool tasus osa summat oma eelarvest.

Direktor H. Leitenil olid omad veidrused. Tihti kutsus te treenerid ükshaaval enesega vestlema, pakkus pitsi konjakit ja viis jutu osavalt teiste treenerite tööle, küsides arvamust nende kohta. Tal olevat olnud ka nn. must kaustik, kuhu ta siis iga treeneri kohta salvestas peamiselt negatiivset infot. Lisaks meeldis talle reporteriruumist kardina tagant salaja treenerite tööd jälgida.

Kahe kooli – korvpallikooli ja spordikooli direktorid ei suhelnud omavahel üldse ning nad püüdsid ka treenereid lahus hoida, kuid treenerite survel peeti tähtpäevadel siiski koos ühiseid toredaid pidusid.

1978. aasta septembris lahkus direktor H. Leiten oma ametikohalt ja suundus Tallinnasse. Ei olegi andmeid, kas tal soovitati lahkuda või oli see tema enda vaba tahe. Igatahes linnavalitsusega ja haridusosakonnaga ei olnud tal häid suhteid, samuti spordikomiteega mitte. Varasemalt Raplas oli ta üks linna tugevamaid kujusid olnud, kellele oli palju lubatud. Aga Tartus oli ta üks mutrike teiste hulgas, ilmselt ambitsioonid olid kõrgemad.

Uut direktorit me väljastpoolt ei tahtnud, seega hääletasime selleks Villi Juki. Ka haridusteaduskond võttis meie ettepaneku vastu. Õppealajuhatajaks tuli Edgar Naarits, kes tervislikel põhjustel lahkus TRÜ korvpallinaiskonna treeneri kohalt, olles ära teinud oma elutöö ja hoidnud naiskonda NSVLs mitu aastat auhinnalistel kohtadel. Ka hiljem oli ta edukas.

Meile tuli juurde ka uusi treenereid. Tiit Ilver ja Raivo Aljaste Võrust, Elvi Maremäe Paidest, Miia Viigipuu-Pallase ja Õie Veber TRÜ naiskonnast, Jüri Neissaar alates 1979. aastast.

Sportlikud tulemused olid korvpallikoolil head, nii poisid kui tüdrukud tulid Eesti meistrivõistlustel tihti auhinnalistele kohtadele, võideti mitu aastat Tallinn-Tartu linnavõistlus, tuldi karikavõitjateks ja sellega teeniti osavõtt NSVL meistrivõistluste alagrupimängudest noorte mitmes vanuseklassis.

Hea tulemuse saavutas 1974. aastal korvpallikooli võistkond NSVL spordikoolide esivõistlusel, mil treener Maire Sulg juhendamisel saadi III koht. Käisime võistlusreisidel mööda Baltikumi ja NSVL´i, kõik kulud nii õpilste kui treenerite eest maksti läbi haridusosakonna korvpallikooli eelarvest kinni. Spordikoolid oli riiklikul ülalpidamisel. Õpilastel oli stiimul treenida, sai käia huvitavatel võistlustel eri paigus. Varustusega oli raskem, kuid läbi tutvuste õnnestus ka kõigile vormid tasuta selga saada. Iga õpilane unistas aga Moskvas valmistatud eksperimentaalketsidest.

Direktor Villi Jukk juhtis meie kollektiivi hästi, kuigi vahest tuli ka tagasilööke ette. 1986. aastal tuli lahkunud A. Juhansoo asemele metoodikuks Raili Tamberg, kes oli treeneritele paberitöös tõeliselt abiks ning treenerid said rahulikult võimlas õpilastega tegeleda.

1976. aastal lahkus Tallinna TSIK´i Rita Sild, 1985. aastal jättis treeneritöö Aino Hein.

Juurde tuli ka 1983. aastal Iivi Kaljuvee, 1989. aastal Kaire Asi, Maire Mällo tuli …

Korvpallikoo likvideeriti 31.mai 2000 aastal ja 1. Juulist samal aastal avati Tõnu Lusti juhtimisel Klubi TABA-89. Esimesest jaanuarist 2008 on samas hoones Spordiselts Kalev.